Tänapäeva vanematel on sageli väga kõrged ootused nii lastele kui ka iseendale. Ometi ei vaja laps täiuslikku vanemat. Ta vajab vanemat, kes on hoolivalt kohal ja julgeb ka ise vajaduse korral tuge küsida. Abi küsimine ei ole läbikukkumine, vaid loomulik osa vanemaks kasvamisest. Aga kust seda abi leida? Kuidas jõuab tugi õigel ajal pereni? Konverentsil otsitigi vastuseid sellele, kust vanem tuge leiab ja kuidas jõuab abi pereni õigel ajal.
„Vanemaks olemise juures on täiesti loomulik, et alati ei tea, mida teha. Laps kasvab ja muutub ning vanem peab koos temaga õppima ja kohanema. Seepärast tahame, et vanemad julgeksid tuge otsida juba siis, kui esimesed küsimused tekivad, mitte alles siis, kui mure on suureks kasvanud. Abi küsimine ei näita, et vanem on ebaõnnestunud – vastupidi, see näitab, et ta hoolib,“ ütles Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Maret Maripuu.
Konverentsi üks peaesinejaid oli Taani vanemlusekspert ja menuraamatu „The Danish Way of Parenting“ autor Jessica Joelle Alexander, kes rääkis kuuest Taani vanemluse põhimõttest: mängust, ehedusest, ümbermõtestamisest, empaatiast, ultimaatumite vältimisest ning koosolemisest ja hygge’st.
Alexander võrdles eneseväärtustamist puu juurtega ning enesekindlust okste ja lehtedega. See, mida laps oskab ja teistele näitab, on oluline, kuid keerulistel hetkedel hoiavad teda püsti tugevad juured ehk tunne, et ta on väärtuslik ka siis, kui kõik ei õnnestu. Neid juuri aitavad tema sõnul kasvatada muu hulgas vaba mäng, võimalus võtta eakohaseid riske, kogeda ka ebaõnnestumisi ning kasvada keskkonnas, kus vanem on lapse jaoks järjekindel ja turvaline „majakas“.
Üks Alexanderi mõtetest kõlas nii: kuigi tahaksime, et lapsed õpiksid meie vigadest, peame laskma neil teha ka oma vigu.
Konverentsil vaadeldi vanemlust ka värskete Eesti uuringute kaudu. Tallinna Ülikooli psühhosotsiaalse töö dotsent ning peresuhete ja vanemluse uurimisrühma PeVa liige Mariann Märtsin rääkis intensiivse vanemluse hoiakutest ning sellest, miks võib murelik lapsevanem kell kaks öösel pöörduda nõu saamiseks pigem tehisaru kui teise inimese poole.
„Vanemlusest räägitakse täna rohkem kui kunagi varem ning on oluline, et sellesse vestlusse jõuaks ka läbimõeldud ja teaduslikult põhjendatud teadmisi, mitte ainult emotsioone või ideoloogiaid. Just sellist vaadet vanemlusele konverents „Kasvame koos“ pakubki. Tallinna Ülikooli peresuhete ja vanemluse uurimisrühmal on olnud hea meel selles kontekstis Sotsiaalkindlustusametiga koostööd teha, sest just see, kui teadlased, praktikud ja riik tulevad kokku, et olulistel teemadel arutleda, võib viia lahendusteni, mis peresid tegelikult toetavad,“ ütles Märtsin.
Päeva jooksul räägiti veel sünnitusjärgsest depressioonist ja vanema koormusest. Aruteluringis otsisid lapsevanem, koolijuht, teadlane ja lastekaitse esindaja vastust küsimusele, kuidas panna lapse ümber olevad täiskasvanud tegutsema ühe meeskonnana – nii, et vanem ei tunneks end hukka mõistetuna ja spetsialist kuulamata jäetuna.
Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna juhataja Ebeli Berkman rääkis sellest, kuidas jõuab tugi eri eluetappides pereni ja miks on oluline abi pakkuda võimalikult vara. Päeva lõpetas zooloog Aleksei Turovski, kes vaatas vanemlust loomariigi kaudu ja arutles selle üle, mida saame teistelt liikidelt järglaste kasvatamise ja koos tegutsemise kohta õppida.
2026. aastal tähistab Sotsiaalkindlustusamet vanemluse aastat, et tuua vanemlus paremini nähtavale ja rääkida ausalt nii rõõmudest kui ka keerukatest hetkedest. Vaja pole täiuslikkust – tähtis on hooliv kohalolek, lapse huvidest lähtumine ja teadmine, et abi küsimine on loomulik osa vanemaks kasvamisest.
Konverentsi juhtis Grete Lõbu.
