„Meie ajal söödi kõike ja keegi ei rääkinud koolitoidust nii palju.“ Seda mõtet kuuleb ikka. Ja tõsi ta on, sest ajad on muutunud. Muutunud on aga ka meie toidulaud, laste valikuvõimalused, igapäevane liikumine ja teadmised sellest, kuidas lapseea toitumine mõjutab tervist aastaid hiljem.
Laps sööb lasteaias ja koolis aastate jooksul väga palju toidukordi. Seega tasub küsida, et kas koolilõuna ülesanne on ainult kõht täis saada?
Minu arvates mitte. Hea koolitoit võiks anda lapsele midagi, mida ta saab endaga ellu kaasa võtta. Olgu see kogemus, et köögivili kuulub igapäevase toidu juurde, kala ei ole haruldus, janu korral juuakse vett ning magus ei pea lõpetama iga söögikorda. Toidueelistused ei teki täiskasvanueas üleöö. Neid kujundame juba päris väikeste lastena.
Samas ei ole kasu ka suurepäraselt tasakaalustatud menüüst, kui toit jääb taldrikule. Tervist toetav toit võiks olla toit, mida laps tahab süüa. See ei tähenda, et menüü peaks koosnema ainult laste tänastest lemmikutest. Uusi maitseid õpitaksegi sööma neid korduvalt kohates. Mõni toit meeldib kohe, mõnega harjumine võtab aega. Siin saavad kokku hea tooraine, koka oskused, menüü läbimõeldus, meeldiv söögikeskkond ja meie kõigi suhtumine toitu.
Hea peegli annab Tervise Arengu Instituudi „Koolitoidu uuring 2024“, mille tulemused avaldati 2026. aastal. Lääne-Virumaal osales uuringus 515 õpilast kümnest koolist ja 12 õppehoonest. Õpilased hindasid koolilõunat keskmiselt 7,1 punktiga kümnest. Nende seas, kes koolilõunat ei söö, olid peamiste põhjuste hulgas see, et toit on teise maitsega kui kodus või ei ole maitsev. Samal ajal oli 90 protsendil uuringus osalenud koolide õpilastest võimalik kooli lähedalt süüa või juua osta.
Koolis pakutav toit ei eksisteeri eraldiseisvalt. Ühel pool on soe ja tasakaalustatud lõuna, teisel pool kiiresti kättesaadavad, enamasti soodsad, kuid toitainevaesed ja kaloririkkad magusad ning soolased snäkid ja joogid. Tänasel lapsel on toiduvalikuid ilmselt rohkem kui ühelgi varasemal põlvkonnal. Seda olulisem on õpetada teda nende valikute keskel toime tulema.
Lapsevanema roll on siin väga suur. Kool saab pakkuda head toitu, kuid lapse suhe toiduga kujuneb suuresti kodus. See, mida pere igapäevaselt sööb, milliseid toite lapsele pakutakse ja kuidas täiskasvanud ise toidust räägivad, loob vundamendi, millele kool saab midagi juurde ehitada.
Kui laps ütleb pärast koolipäeva, et „seda ma ei söö“, ei pea esimene lahendus olema selle toidu menüüst välja jätmine. Tasub uurida, mis talle ei meeldinud. Oli see maitse, tekstuur, toidu välimus või lihtsalt see, et toit oli uus? Lapse arvamust võiks rohkem kuulata, kuid iga esialgne „ei maitse“ ei pea tähendama, et selle toiduga on nüüd lõplikult kõik.
Sama oluline on see, kuidas meie, täiskasvanud, (kooli)toidust lapse kuuldes räägime. Kui nimetame tervist toetavat toitu maitsetuks, naeruvääristame uusi toite või räägime muudatustest kui järjekordsetest keeldudest, kujundame sellega ka lapse hoiakuid. Kodus ja koolis ei pea sööma ühtemoodi, kuid lapseni jõudev sõnum võiks olla ühine: mitmekesine toit ja uute maitsete proovimine on normaalne osa elust.
Siit jõuame ka uuendatud haridusasutuste toitlustamise määruseni. Palju on kriitikat, et miks oli seda üldse vaja muuta? Aga seda selleks, et muutunud on nii meie toidukeskkond kui ka teadmised sellest, milline toit toetab lapse kasvamist, arengut ja tervist. Aastaid tagasi koostatud nõuded ei saa jääda muutumatuks olukorras, kus lkõik ümbritsev on igapäevases muutuses.
Määrust ei peaks vaatama eelkõige piirangute ja keeldude nimekirjana. Pigem annab see raamistiku, milliseid toidugruppe võiks lapse toidulaual olla rohkem ja milliseid vähem. Rohkem ruumi saavad köögiviljad, puuviljad ja marjad, täisteratooted, kaunviljad ning kala. Samal ajal pööratakse senisest enam tähelepanu sellele, et liigselt ei oleks lisatud suhkrut, soola ning teatud toite, mida laste menüüs kipub olema niigi palju.
See ei tähenda, et kõik tuttav ja armastatud tuleb menüüst ära võtta. Pigem on eesmärk muuta tervik tasakaalustatumaks. Ükski toit eraldi ei tee menüüd heaks või halvaks, pigem on oluline see, mida, kui palju ja kui sageli laps nädalate ja kuude jooksul sööb. Just seepärast vaadatakse ka paljusid määruses sätestatud koguseid pikema perioodi, mitte ühe lõunasöögi põhjal.
See kõik on oluline, sest laste tervis ei peaks algama arsti kabinetist. Suur osa sellest kujuneb iga päev, nii kodus, lasteaias, koolis, poes kui ka söögilaua taga. Harjumused, mida laps täna omandab, ei kao tema 18. sünnipäeval.
Kõige selle juures ei saa mööda vaadata rahast. Riigi eraldatud summa koolilõunale on väike ning hea toidu valmistamine tänaste toorainehindade juures nõuab teadmisi, planeerimist ja nutikust. Seda enam väärivad tunnustust kooliköögid ja sealsed inimesed,
kes oskavad piiratud võimalustega valmistada päris toorainest maitsva ja tasakaalustatud lõuna.
Tervist toetav koolilõuna ei tähenda automaatselt avokaadot ja lõhet. Meil on kartul, kapsas, porgand, peet, teraviljad, kaunviljad, kala, muna ja palju muud head, millest oskuslikes kätes sünnib väga hea toit. Küsimus on selles, kuidas toorainet valida, kombineerida ja valmistada ning kuidas olemasolevat raha võimalikult targalt kasutada.
Hea koolitoit ei ole ainult koka vastutus. Selle taga on koolipidaja otsused, toitlustamise võimalused ja inimesed, menüü koostamise oskus, lapsevanemate suhtumine ning lõpuks ka laps ise. Muutused ei sünni ühe määruse jõustumisega ega ühe uue roa menüüsse lisamisega.
Võib-olla peaksimegi koolitoidust rääkides vähem küsima, kas laps sai täna kõhu täis, ja rohkem mõtlema sellele, millist toidulauda ja -valikut õpetame talle normiks pidama.
Sest tänane lasteaiatoit ja koolilõuna ei ole ainult tänane söök. See on suuresti ka meie tulevase täiskasvanu tervis.
Autorist: Victoria Palusaar on toitumisnõustaja ja -terapeut, koolitaja, kelle töö üheks oluliseks fookuseks on laste ja noorte toitumine ning haridusasutuste toidu parendamine. Ta nõustab koole ja lasteaedu, analüüsib ja aitab koostada menüüsid ning koolitab haridusasutuste kokkasid ja menüüde koostajaid üle Eesti. Victoria on raamatu „Laste toitumine ja tervis“ kaasautor, Eesti Koolitoidu Liidu toetajaliige, kuulub Toitumisnõustajate ja -terapeutide Ühendusse, Eesti Peakokkade Ühendusse ning haridusasutuste kokkade koostöövõrgustikusse üle Eesti.
Allikad: Tervise Arengu Instituut, „Koolitoidu uuring 2024“ ja Lääne-Virumaa maakondlikud tulemused, 2026; Vabariigi Valitsuse määrus nr 60 „Nõuded laste toitlustamisele haridusasutuses ja sotsiaalteenuse osutamisel“.
Pilt Victoria Palusaar
