« Tagasi

Motospordis ilma teinud oma küla krossimees Gert Gordejev

Seekordse vestluskaaslase valiku määras tubli saavutus spordis, ta on meie valla mees, kes külgkorviga mootorrattal tiitliväärseid tegusid teinud – Gert Gordejev.

Nagu enamikul motospordiga alustajatel, andis ka temale hoogu perekondlik kokkupuude selle alaga. Kõik saigi alguse sellest, kui Gert oma isa noorpõlveaegse külgkorviga esimesed tiirud tegi. „Alustasin motospordiga võrdlemisi hilja, sest ratas, mis meil kodus oli, oli täismehe mõõtu ja ma lihtsalt varem ei ulatunud seda juhtima," selgitab Gert. Ta teadis, et isa oli varem motospordiga tegelenud ja isegi vahel unistas sellest, aga kuna tol ajal puudus võimalus mootorratta soetamiseks, siis jäigi see unistuseks, kuni olemasolev tehnika jõukohaseks sai. „Esimesed tiirud tegime Erkko Noormaaga küla vahel," kirjeldab ta, kuidas kõik alguse sai. Erkkost saigi tema esimene korvipoiss, kellega sõideti võistlustel paar esimest aastat. „Kusjuures kui minu isa sõitis, siis tema korvipoisiks oli omakorda Erkko isa!"

Kui mõni aeg kohalikel krossiradadel sõitmisega juba teatav kogemus tuli, hakkasid poisid võistlustel käima. „Alguses meil muidugi hästi ei läinud, olime ikka viimase otsa mehed ja tegelikult tõsisemalt saigi selle alaga tegelema hakatud alles 3–4 aasta pärast, enne seda oli see nagu rohkem vanemate hobi, kes meil võitlusteks ette valmistada aitasid. Meie läksime lihtsalt võistlustele kohale ja sõitsime!"

Alates 2006. aastast hakati võistlema põhiklassis ning siis soetati ka korralikum ratas ja käidi ka esmakordselt treeninglaagris Itaalias. 2007. aastast tuli korvipoisiks Keit Kivaste, kellega võideti 2009. aastal ka Eesti meistritiitel. Gerdi sõnul oligi see aeg kõige suurem arenguperiood.

„Ma ei pea end profisportlaseks, see ikka pere ja töö kõrvalt hobi," selgitab Gert. „Selleks hooajaks valmistudes nägime küll natuke enam vaeva, aga kõike pere ja töö kõrvalt." Meestel olid lõppenud hooajaks plaanid paigas – teha üldfüüsilist trenni, siis treeninglaagrid, kus toimuvad sõidutrennid, aga maailmas valitsenud olukorra tõttu jäid laagrid ära.

Mehe hobi on üsna ajanõudlik ning paratamatult mõjutab see ka tema lähedasi. „Ilma pereta ma otsuseid ei tee. Elukaaslasega räägime plaanid läbi, sest ka temal tuleb selle nimel teatud ohverdusi teha, ma tean, et see pole talle lihtne," sõnab Gert. Mees hindab pere toetust väga kõrgelt ja tal on hea meel, et nad võistlustel kaasa elamas käivad.

Minu küsimusele, kui ohtlik tema hobi on, vastab Gert: „1–10 skaalal …. 1. Tegelikult siiski ohud on, vaatamata sellele, et kiirused ei ole nii suured nagu rallil, aga külgkorvi motokrossis on omad riskid. „Krossikal ei ole raudpuuri, pean ise end käte-jalgadega tsiklist kinni hoidma, tehes samal ajal 20–30-meetriseid õhulende," kirjeldab Gert ekstreemsusi. „Kõik oleneb minu ja korvipoisi koostööst!"

Korvipoisse on Gerdil tänaseks olnud 5. Sellel spordialal ongi väga suur õnnestumise teguriks korvipoisi oskused. „Tema panus võistlemisel on kõvasti olulisem kui näiteks autorallis kaardilugejal," selgitab Gert.

Hoolimata sellest, et lõppenud hooaeg ei läinud nii, nagu algselt Keit Kivastega plaanitud sai, lõppes see siiski üsna hästi. Võistlusteks sai Gert korvipoisiks läti maailmameisteri Kaspars Stupelise. „See oli juhus, aga minu joaks kindlasti väga meeldiv juhus, sest tegemist on ju maailma parimaga! Ma olen õnnelik, et sain Kasparsiga sõita," on Gert kokkusattumustega väga rahul.

Lisaks jätkub mehel kiidusõnu loomulikult oma vanematele ning ka toetajatele. Toetajaid on aja jooksul küllaltki palju tekkinud ning teiste seast toob eraldi välja esimese korvipoisi Erkko Noormaa onu Aare, kes on algusest peale nõu ja jõuga abis olnud. „Temaga olen ma alati ka otsuseid kooskõlastanud, eriti neid, mis puudutavad selle spordiala lõpetamist või jätkamist," hindab Gert mehe panust. „Minu jaoks on oluline, et need inimesed, kes mind sel teel on toetanud, mõistaksid, kui vajalikud nad mulle on, ja ilma nendeta poleks olnud võimalik nii kaugele jõuda. Tänulik olen ka meie vallale, kes meid alati toetanud on!"

„Üks asi on teha sporti enda jaoks, aga hoopis teine on lugu siis, kui on kaasaelajaid ja kui sa suudad teistele heade tulemustega rõõmu teha," toob mees sporditegemise plussid välja.

Tulevikust rääkides on Gert napisõnaline. Ta selgitas, et see on ikkagi hobi, aga üha keerulisem on seda hobi pere- ja tööeluga ühildada. Lisaks arvab ta, et nii jätkates väga palju arenemisruumi enam pole ja peab tegema otsuse, millele rohkem panustama hakata.

„Kogu mu elu on väga äge olnud," leiab ta tagasi vaadates. "Kuigi ma arvan, et ma pole lasknud endal sellest piisavalt rõõmu tunda, aga ma olen siiski superõnnelik, et see võimalus on mulle antud!"

Lili Lillepea