Septembri keskel kogunes Mahu külas asuvas metsatukas seltskond kultuurihuvilisi, et tähistada 150 aasta möödumist koolihariduse andmisest Mahu külas. Metsatukas asuva mälestuskivi peal on kiri: „Siin asus aastatel 1870–1951 Mahu kool".

On omamoodi armas ja sürrealistlik leida keset metsa kunagise koolimaja mälestuskivi. Kõrguvate kuuskede all seistes on raske ette kujutada, et aastate eest oli siin koolimaja koos abihoonete ja korrastatud ümbrusega.

Kooliharidust hakati Viru-Nigula kihelkonnas andma juba 1643. aastal. Varasemalt on koolid tegutsenud Varudi, Pikaristi, Koila, Padaoru, Iila ja Kunda külades. Kuni 1870. aastani käisid Mahu rannakülade lapsed Koila ja Iila koolides, siis ehitas Malla mõis Männikküla (praegune Mahu küla) kaunisse männikusse koolimaja.

Mahu kooli varasemast ajaloost polnud kuigi palju teada, kuni valla muuseumitöötaja Ene Ehrenpreis rahvusarhiivist põnevate leidudega saabus. Arhiivis oli materjal nimega „Ärakiri Maho algkooli kroonikast".

Kroonika algab sõnadega: „Malla-Maho algkool asutati 1870. aastal. Õpetus algas esimest korda 15. oktoobril 1870. aastal. Esimene õpetaja mainitud kooli peal oli Kohl, Kaarel Harjumaalt". Koolitöö pandi seisma 1901–1905 põhjusel, et maja oli vana ja mädanenud.

1905. aastal hakati uut koolimaja ehitama Viru-Nigula koguduse õpetaja M. Krause eestvedamisel, kes viis Malla mõisa ja ühtlasi Mahu koolimaja omaniku Lvovsky nii kaugele, et viimane nõustus eraldama materjali uue maja ehitamiseks.

Väikeses Mahu koolis algas õppetöö tavaliselt oktoobri keskel ja lõppes aprilli keskel, vastavalt talu- ja põllutööde vajadusele.

Igal aastal revideeris komisjon kooli olukorda ja pani kirja kõik puudused, remondivajadused, aga ka suhted laste ja õpetajate vahel, üldise õppeedukuse, pikemad haigusjuhtumid, külma tõttu õppetöö katkestused jne.

Kooli tegutsemise esimestel kümnenditel kutsuti klasse „jagudeks" ehk kool töötas kolme jaotusega, alates 1918. aastast võeti kasutusele sõna „klass".

Esimest korda on kooliteenri nime mainitud 1919. aastal, enne seda täitsid kooliteenri kohuseid koolilapsed. Kooli hoolekogu kohuseid täitsid koolivanemad, kelle üheks ülesandeks oli ka lastele käsu andmine sügisel kooli ilmuda.

Kroonikas on õppeaastate kaupa kirjas kõik koolirõõmud ja -mured ja isegi surmajuhtumid. Ära on mainitud kõik tähtpäevad, mida koolipere koos tähistas, näiteks 26. augustil 1912. aastal peeti isamaasõja mälestuse päeva, 21. veebruaril 1913 peeti Romanovite kolmesaja-aastast mälestuse päeva jne.

Eraldi äramärkimist väärivad tolleaegsed koolimured: põhiliselt olid nendeks „külge hakkavad haigused" (leetri haigus, punetustõbi, sarlak, gripp, difteeria jne), õppetöö katkestamine remondi ajaks, külmapühad, kooli ajutine sulgemine õpilaste vähesuse tõttu. Kooli revideerimisaruannetes märgiti alati ära, kas õppeaastal surmajuhtumeid esines.

Alates 1931. aastast on kroonikasse lisatud ka fotod klassidest. Esimest meie mõistes koolikiusamise juhtumit on kirjeldatud 1937. aastal, kus üks kiuslik kolmanda klassi poiss tuli teistest vahetundide ajaks eraldada ning oma tuppa viia, kuid õpetaja ütlust mööda oli muidu õppimises päris tragi, arusaaja poiss.

Koolis tähistati riiklikke pühi pidulike aktustega, tegeleti näitemängude, ilulugemiste, koorilaulu ja muu harivaga. Kevaditi toimusid ekskursioonid ümbruskonna kaunitesse paikadesse.

1940/41. aasta kroonikas on järgmine lause: „Suuri pingutusi pidi aga tegema III klass, et ajaloost aru saada ja selles edasi jõuda". Eks keerulised ajad olid ka väikesesse Mahu kooli jõudnud. Vaatamata raskele ajale, töötas kool kogu sõjaaja jooksul.

Kui 1943. aastani võis kooli kroonikast lugeda jõulude pidamisest, siis alates 1944. aastast muutusid jõulupeod nääripidudeks. Järgnevate õppeaastate kokkuvõtetes on mainitud juba riiklike plaanide täitmist, härrad muutusid seltsimeesteks jne. Kooli kroonika lõppeb 1950/51. õppeaastal.

Ühe väikese maakooli 150. sünnipäev on piisavalt väärikas sündmus, et seda uhkusega tähistada. MTÜ Mahu Külaselts otsustas juubeli tähistamiseks kokku kutsuda nii palju endiseid Mahu kooli õpilasi, kui vähegi võimalik. Paraku teeb aeg oma töö ja kohale oli võimalik tulla vaid kuuel Mahu kooli endisel õpilasel, kes fotol kõik kenasti kooli mälestuskivi juures seisavad.

 

Tekst ja foto: Marit Laast

MTÜ Mahu Külaselts