Foto: Katrin Kivi

Kas teadsite, et Viru-Nigula vallas ei ole mitte ühtegi külavanemat? Tänase seisuga on meie vallas 43 küla, kus elab kokku 1299 inimest. Suurim küla on Rannu 123 elanikuga; väikseim aga Pärna, kus elanikke 4. Külade keskmine rahvaarv on ca 31. Külavanemate arv aga 0.

Meil on olemas vanemate valimist reguleeriv ja seadustav õigusakt — külavanema statuut, mis jõustus 2020. a alguses, aga ei ole veel piisavat kandepinda leidnud. See määrus näeb ette külavanema valimise korra, nõuded kandidaadile ning õigused ja kohustused volituste kestuse perioodil. Antud määrus defineerib, et „Külavanem on ühe või mitme küla elanike ja nende ühiste huvide esindaja, kes on valitud hääleõiguslike külaelanike poolt statuudi alusel ning juhindub oma tegevuses küla(de) ühistest huvidest ja seisukohtadest. Külavanem on kohaliku omavalitsuse ametlikult tunnustatud kontaktisik ja koostööpartner küla(de)s." (Viru-Nigula valla külavanema statuut, 2020)

Võrdluseks eelnevale statistikale on meie naabritel Haljala vallas külasid 72 ning neid esindavaid vanemaid tervelt 34. Muljetavaldav eeskuju! Sestap uurisimegi, kuidas neil selle külavanemate-asjaga lood täpsemalt on. Oma sisevaadet oli lahkelt nõus jagama Vainupea häälekandja Mario Luik. Loodame väga, et ehk see kirjutis sütitab ka meie valla külades ja kogukondades mõne sädeme, mis lööb lõkkele ning leiame üles ka oma esimese külavanema.

Kes Sa oled ja kust tuled?

Olen Mario Luik (34), põline tartlane ja ikka veel linnapoiss, kes 2011. aastal sai esmakordselt teada Vainupea külast. Olen aktiivne kahe väikelapse isa (2- ja 4-aastane poeg), iseendale tööandja, sportlikke eluviise hindav inimene. Arvan, et olen suuresti maailmaparandaja tüüpi unistaja, kellele meeldib kirglikult oma tegemistele pühenduda. Seejuures ei oska ma kuidagi käed rüpes seista, kuna tahan ka ise kõiges kaasa lüüa ja mõelda. Tiitlid on toredad, linte võib lõigata, kuid kõige ägedam on koos midagi vajalikku ära teha.

Kuidas oled jõudnud Vainupeale külavanemaks?

Põhjarannikule, Vainupea külla tõi mind elukaaslase vanavanemate maakodu. 2013. aasta lõpul võtsime ette külaseltsi loomise. Kogukonda ühendavast seltsingust oli tolleks hetkeks juba aastaid räägitud. Aktiivsemad tõi siis kokku soov võtta vastutus meie küla keskel asuva Eesti kõige mereäärsema pühakoja – Vainupea kabeli, mis on tänaseni meie külaseltsi rahvamajaks – edasise käekäigu eest. Kas ma olin varem külaseltsi asutanud, olnud mõnes aktiivne liige või muul moel omanud asjast kogemust? Käsi südamel, tuli ise hakata otsast peale ratast leiutama, valida suund ja samm-sammult liikuda edasi. Külarahva jaoks olin „mees metsast", keegi noor kutt (seltsi asutamise hetkel 27-aastane), kes tuli ja hakkas äkki ühe ajaloolise rannaküla eestvedajaks. Mind aga inspireeris sisimas pelk võimalus midagi päriselt olulist ära teha, saades seejuures uusi oskusi ja kogemusi. Ei olnud ma siis ega ole ka täna suur esineja tüüp – kui on vaja, siis tuleb lihtsalt teiste ette seista ja öelda, mida on vaja.

Igatahes. Kui seltsi vanker läks veerema, siis saime koos vägeva hoo sisse küll. Algselt suuresti pühakojas toimuva korraldamiseks kokku kutsutud inimeste ühisest panusest kasvas ajas välja tervikuna kogukonda kaasav, inspireeriv ja väga tegus liikumine. Välja teenitud usaldusega anti mulle eelmisel aastal üle uhkusega kanda ka külavanema roll. Mingis võtmes sai loodud vajalik pretsedent. Kui sisserändajates nähakse enamasti just vastast, mitte koostööpartnerit ja veel vähem usaldusisikut, siis ehk aitas minu tulemine ja olemine Vainupea küla näitel säärast suhtumist kusagil mujal minetada.

2019. aasta lõpus sain küll president Kersti Kaljulaidi käest endale rinda vabatahtliku aumärgi, kuid see tunnustus kuulub kogu meie lahedale koos panustavale külarahvale. Kui öeldakse, et rannarahvas on kinnine või isegi põikpäine, siis olen kogenud suuresti vastupidist. Olles aus ja siiras enda ning teiste vastu, siis ollakse seda ka sinu suhtes. Ja mõnikord võtabki aega, et aru saada, mille eest kohapeal seistakse, mis on päriselt oluline ja hoidmist väärt.

Kes-mis üldse on külavanem?

Üldistavalt on külavanem kogukonna liikmete poolt küla üldkoosolekul valitud nende huvide ja vajaduste eest seisja. Tegelikkuses on iga külavanem mees või naine nagu orkester! Ega eestvedamisega ongi nii, et kui juba hakkad ringi siblima, siis vaatavad kohe kõik just sinu otsa. Ja tavapäraselt ikka mõne pakilise mure või tervikuna küla arenguga seotud probleemi osas. Headest asjadest peab kogu aeg ise rääkima ja kogukonna liikmete igasugust aktiivsust takka kiitma. Külavanem hoiab külas asjad korras, oskab ja tahab teistega suhelda ning tõstab julgelt pead, kui seda on vaja teha.

Võtan siiski pinged maha – teha jõuab ikka täpselt nii palju, kui on tahtmist või on vaja päriselt ära teha. Ajaga käivad kaasas kogemused ja uued teadmised. Ja kui midagi ette võtta, siis kindlasti koos kaasteelistega. Üksi, liiga palju ja liiga kiiresti, see hirmutab ehk juba eos neid väheseid aktiivsemaid, kellel on soov omast ajast ja energiast panustada. Julgustan siinkohal astuma just neid esimesi kasvõi tibusamme, et hakata tegu teo haaval oma küla lugu looma. Aastate pärast saab tehtu üle vaid uhkust tunda. Kuni su küla veel elab, elad sina ka!

Milline on külavanema roll kogukonnas ning ühiskonnas laiemalt?

Kui külas tegutsevad paiga arengu ja kogukonna huvide eest seisvad teotahtelised inimesed, siis minu arvates peaks laskma neil seda teha. Seda sõltumata tegutsemise n-ö ametlikust vormist – külavanem, külaselts, aktiivgrupp vms. Eks see on jällegi usalduse küsimus. Liiga palju tundub olevat näiteid, kus uued tulijad peavad õigeks vanadest olijatest üle sõita. Suurte ideede taha peidetakse erahuvisid ja varjatakse tegelikke ambitsioone. See muudab inimesed põhjendatult kahtlustavateks, kinnisteks ja vähem koostööaltiks. Toimub vastandumine.

Siinkohal mõistan külavanema rolli tähtsust ja vajadust külaelanike silmis. Külavanem on ajast aega olnud oma küla sees üles kasvanud tubli mees või naine. Tema kindlasti ei keera mingit jama kokku ja seisab omade eest kuni lõpuni välja. See tähendab eelkõige vastutuse kandmist. Inimesed vaatavad sinu poole ja ootavad, et leiad lahendusi ja viid need ka ellu. Proovin siinkohal olla teistele innukatele eeskujuks. Ka mees või naine n-ö väljast saab tulla ja saab olla omaks võetud korraga kõigi kogukonna liikmete poolt. Ja kindlasti on kogukondade eestvedajad, olenemata nimelisest staatusest, ühiskonnas laiemalt väga olulised. Just need inimesed toovad kaasa vajalikke muutusi, arenguid ja diskussiooni, või siis nad aitavad tutvustada ja väärtustada seda, mis väärib just konkreetses kohas hoidmist.

Kogukondade-sisene tahtejõuline eestvedamine koos nägemusega lahedamast olemisest ei ole aga paraku valdav. Mõnikord lihtsalt ei leidu neid inimesi, kes kaasaksid teisi ja võtaksid enda kanda vastutust kõigi huvide eest vankumatult seista. Ja sellist eeldust ei saagi olla. Külavanemaks olemist nähakse täpselt nii palju eri moodi, kui on erinevaid inimesi. Mõnikord tundub olevat tekkinud ühiskonnas õigustamatu ootus ja arusaam, et kusagil on keegi peale minu, kes on nõus vabatahtlikult täie olemisega seisma kõigi teiste heaolu tagamise eest. Siinkohal langeb vastutus aktiivsematele, kes on võtnud vaevaks oma sõna maksma panna, olla oma hinnangutes objektiivne ning tahtmistes suurt pilti arvestav. Eks nii jõuab hea energia koos vajalike otsuste ja lahendustega ka nendeni, kelle hääl ehk nii võimsalt kuuldavale ei kerki. See kõik väärib siis aga ka tunnustamist. Sellist, mis jõuab tegusate inimesteni. Ärge kartkem kiitust jagada seal, kus seda peab tegema.

On see staatus privileeg või kohustus?

Väga oluline, et soov külavanema või üldse eestvedaja rollis toimetada tuleb inimese enda seest, mitte ei ole peale sunnitud kohustus. Sellest lähtub otseselt staatuse privileegina või siis kehvemal juhul kohustusena tajumine. Eks seda viimast tuleb praktikas tegelikult päris palju ette. Mõnikord tehakse heas mõttes kambakas ja pannakse sõber või siis mõni tragim tegelane pundist „tanki". Enamasti ei jääda siis ka midagi suurt edasise osas lootma, kuna puudub tõsine laiem huvi koos ühiste eesmärkide nimel tegutseda. Vastutus lükatakse enda pealt lihtsalt ära – paberi peale saab aga linnukese kirja ja formaalselt on asi tehtud. Nii on arusaadavalt mugav. Kui aga vastupidiselt ongi leitud ühine meel ja keel ning siht silme ees olemas, siis on külavanemal küll lahe olemine. Peab vaid jaksu, kannatlikkust ja teotahet jaguma ning soovitud tulemusteni jõutakse kindlasti. Omast kogemusest saan öelda, et igal pool külades on omad võlud ja valud. Koos tegemise rõõm on aga üks võimas edasiviiv jõud. Seega tasub kokku tulla ja lasta ka mõnel enda seast võtta juhi roll.

Milline on see kogemus Sinu, pere ja küla jaoks olnud?

Minu pere pelgupaigaks linnakärast eemaldumisel on viimased 9 aastat olnud minu elukaaslase vanavanemate kodu kohe Vainupea küla keskel. Aastaringselt veedame ligi poole oma ajast just meelerahu pakkuval Vainupeal. Kahetunnised edasi-tagasi sõidud on kujunenud tavapäraseks. Nii-öelda „alt lõunast ülespoole" tulemised alati ka peresiseselt väga oodatuks. Möödunud aasta alguses puhkenud koroonapandeemia andis meile võimaluse varasemast veelgi rohkem end eluga maal nii füüsiliselt kui ka vaimselt siduda. Ise endale tööandjaks olles olen saanud ajakasutust vastavalt vajadusele mugavalt planeerida.

Talgupäevad, ühisüritused, kontserdid ja muud kogunemised panevad paika meie pere käimised. Ei saa salata, et vahel tuleb ette pingelisemaid perioode, kus sündmusi, koosolekuid, laual olevaid plaane ja ellu viimist vajavaid projekte on rohkem kui ära jõuab teha. Mõistmine on tihtipeale nõudnud omajagu sisekaemust ja töötamist eneseteadlikkuse suurendamise nimel. Miks olen võtnud vaevaks Vainupea külas ja pühakojas toimuvat vabatahtlikult eest vedada? See on igas mõttes suuremaks inimeseks kasvamise teekond, mis on esitanud väljakutseid nii oma oskuste ja teadmiste võtmes kui ka, mis peamine, peredünaamikale mõeldes. Kasvuruumi on selles osas veel küllaga. Kindlasti peab paika, et inimene kogeb ja seeläbi õpib kogu oma elu.

Kahe väikelapse aktiivse isana saan olla tänulik, et mu järeltulev põlvkond saab üles sirguda õunapuude ja porgandipeenarde vahel, metsloomi vaadeldes ja nende jälgi tuvastades, rannaliival mängides ja merevees sulistades, mustikametsades ringi hulkudes ning juba väga noorest peast kogukondlikus tegevuses kaasa lüües. Lastele on need kõik hindamatud vahetud kogemused. Elu maal, loodusega käsikäes, on kordades mitmekülgsem ja vaheldust pakkuvam kui betoontornide rägastikus kiirustades see kunagi olla saaks. Võttes selle kõrvale veel ka turvalise ja hästi hoitud elukeskkonna, kus kogukonna liikmed üksteisega arvestavad, ei olegi rohkem midagi tahta.

Meie külal läheb väga hästi. Meil on välja kujunenud oma aktiivgrupp ning ka kõrvalt panustajad. Viime läbi koosolekuid, korraldame talgupäevi ja traditsioonilisi ühisüritusi. Vastavalt võimalustele ja huvile pakume kõigile ka kontsertelamusi. Igasuguse kommunikatsiooniga tegelen ise: kodulehe uuendamine, uudiste kirjutamine, infokirjade väljasaatmine, sotsiaalmeedias info jagamine, plakatite kujundamine jne. Seltsi tegevuse majandame ära iga-aastastest liikmemaksudest. Kõik kabeliga seotud kulud ja tulud hoiame seltsi tegevusest eraldi. Eks kabeli haldamisega seonduv ole meie külaseltsi üks n-ö sammas.

Aktiivselt oleme sõna võtnud teemadel, mis meie külaelu arengut ja heakorda puudutavad. Haljala vallas esimesena loodud Karepa kandikogu koosolekutel oleme jaganud oma kogemust ja kirge. Samuti selgitanud väljakutseid, millega on tulnud kogukonna liikmete kaasamisel ja inspireerimisel tegeleda. Loodame, et meie loost on terve Eesti kogukondadel midagi kasulikku enda jaoks kaasa võtta.

Kuidas võiks üks vanem oma kogukonna häälekandjana olla kasulik?

Kui kohalik vallavõim tunnustab külavanemaid ning peab neid vajalikeks koostööpartneriteks, siis tuleb vaid ise olla aktiivne ja oma agendat vedada. Nii püsivad ka vallaametnikud erksamad. Vainupea kogukonna häälekandjana olen alati pidanud tähtsaks kõigest toimuvast avalikkust teavitada. Tegusad kogukonnad panevad maal elu käima. See näitab, et eluks ja oluks vajalike tingimuste loomisel ollakse õigel teel. Ka elu maal saab ja peabki olema võimalik. Külavanemal on kanda vastutus küla üldist heaolu ja arenguid puudutavatel teemadel kaasa rääkida. Head suhted koos võimalusega tuua kaasa muutusi sünnivad läbi sisukate arutelude, asjalike ettepanekute ning valmidusega kaasa mõelda teemadel, kus vald otse nõu küsib.

Niisiis, väike üleskutse. Kellest saab Viru-Nigula valla külavanem nr 1?

 

Timo Korv

arendus- ja hankespetsialist