« Tagasi

Suurest käsitööpisikust valmisid Viru-Nigula rahvariided

Viru-Nigula vallas elav Marianne Eidermann võttis ette suure töö ja valmistas käsitsi Viru-Nigula rahvariided. Selleks käis ta kaks aastat ERM-is rahvarõivaste valmistajate koolis ja pühendas lugematu arv töötunde erinevate tehnikate õppimisele ja rõivaste õmblemisele.

Marianne sõnul sai ta enda käsitööpisiku isapoolselt vanaemalt, kes oli suur käsitööline. „Mõte endale rahvariided valmistada hakkas peas keerlema peale seda, kui olin käinud 2011. aastal esimest korda Tallinna lauluväljakul tantsupidu vaatamas," rääkis Marianne sellest, kuidas rahvarõivaste valmistamise juurde jõudis. Toona jäi see mõte soiku, kuid aja möödudes hakkas ta uurima erinevate kursuste kohta. "Seejärel võtsin vastu otsuse, et tahan pääseda Eesti Rahva Muuseumi juures toimuvale rahvarõivaste valmistamise koolitusele."

Järjekord oli tol korral pea neli aastat. "Võib öelda, et õnn naeratas mulle, sest 2019. aasta veebruaris ma ERM-is rahvarõivaste valmistajate koolis alustasin," jutustas ta. Marianne käis koolis kaks aastat järjest, iga kuu üks nädalavahetus. Õpinguid alustas 24 ja lõpetas 18 inimest. "Kõik tegid väga erinevaid komplekte ja oli hästi tore kogu seda protsessi pealt näha ja kaasa elada."

Rahvarõivaste valmistamise koolis õpitakse paikkondlike rõivaste valmistamist, kandmisviise ja uuritakse kohalikke traditsioone. See seadis Marianne kohe alguses raske valiku ette, sest tuli otsustada, milliseid rahvariideid ta valmistama hakkab. "Olen sündinud ja koolis käinud Paides. Isapoolne suguvõsa on hoopis Mulgimaalt Võrtsjärve äärest ja ema on Koeru juurtega. Siia, Virumaale olen ma nii-öelda sisse rännanud. Elan Viru-Nigula vallas Samma külas tänaseks peaaegu 30 aastat ja siin on sündinud minu kaks tütart. Sellest lähtuvalt otsustasingi Viru-Nigula komplekti valmis meisterdada," selgitas naine. "Rõivaste komplekti aitasid mul kokku sobitada Age Raudsepp ja Reet Piiri Eesti Rahva Muusemist."

Igaühele seati kokku sobiva paikkonna ja ajastu komplektid. Marianne sõnul sai tema hakata tegelema komplektiga, milles seeliku osast oli ERM-is näiteks säilinud ainult üks väike jupp kangast ja ka käiste tikand ei olnud just laialt levinud.

Kõigepealt võeti ette töö museaalidega. "Selleks töötasime ERMi uurimissaalis museaalidega kaks päeva. Tegin jooniseid, mõõdistasin, pildistasin esemeid ja joonistasin käiste mustri," rääkis ta.

Lõpptulemusega on Marianne väga rahul. Museaalide põhjal valmis käsitööna rahvariidekomplekt, mis järgib kõiki traditsioonilisi käsitöövõtteid. Marianne sõnul pidi lisaks praktilisele tööle koostama kooli lõpetamiseks ka kirjaliku osa. "Seal on kirjeldatud nii ajalugu, originaalrõivaid kui valminud rõivaste tööprotsessi."

Marianne lõputöö raames valminud Viru-Nigula rahvariiete komplekti kuuluvad käised, seelik, vöö, tanu, alussärk, põll, sukad ja säärepaelad. Käiste juurde kuuluv pits on valmistatud niplispitsist ja oli meisterdaja sõnul kogu protsessi kõige keerulisem osa. "See oli tõsine väljakutse. Peale kolmepäevast koolitust tundus kõik segane ja ebaloogiline. Kui midagi läks sassi, siis muster enam ei jookse ja tuleb harutada seni, kuni viga on leitud ning muster uuesti jooksma hakkab," jutustas ta. "Niplamine ongi selline tehnika, mida tehes millegi muu peale mõelda ei saa. Selline teraapiline tegevus."

Niplamine hakkas Mariannele aga meeldima ja tänaseks on naine oma õpetaja Külli Valgu juhendamisel padjale sättinud uue Virumaa pitsi ja algus uute käiste valmimiseks on tehtud. "Olen ERM-ist välja vaadanud ka uue Viru-Nigula tikandi, mida tahaksin järgmiseks proovida."

Seelikuosa kanga lasi Marianne kududa Margot Marksil, kokku õmbles naine selle ise. ERM-is on seelikust säilinud ainult triibuline labases tehnikas riideproov ehk seelikuriide tükk. "Seelik on väga haruldane, kuna minu teada ei ole varem sellist põikitriipu seelikut Eestis varem valmistatud. Kursuse pidulikul lõpetamisel sain seeliku kohta ka väga palju kiidusõnu. Julgen öelda, et see tuli tõesti ilus," rõõmustas ta. "Margot kudus ka teise seeliku jagu sama kangast, seega kannab keegi Eestis varsti ka teist analoogset seelikut."

Pikemas plaanis on Mariannel soov ära õppida ka kangakudumine. Eriti paeluvad teda villased ülevisked, õlasallid ja suurrätid.

 

Liis Krigul

avalike suhete spetsialist