« Tagasi

WINKLERID

Algas uus õppeaasta. Viru-Nigula lapsed ja kaugemadki läksid Vasta kooli, mis on meie valla ainuke mõisakool. Mõisakoolidele lisandub peale mõisate ajaloo veel tarkuse ja vaimsuse aura.

Vasta rüütlimõis (esmalt mainitud 1398. aastal), baltisaksa aadlikele kuulunud eramõis, on siinkandis üks vanemaid. Ainult hävinud Aseri mõis (1367) oli vanem. Malla ja Kunda mõisate rajamised jäid 1443. aastasse. Kunda mõis põles sõja ajal 1941. aastal, Malla mõisa peahoone põles 07.09.2018, Kalvi mõis (1485) on eravalduses, Varudi (mainitud 1486. aastal) samuti erakätes, Ulvi (1498) on kasutusel. Pada mõis (1505) on hävinud, Samma (1583) hävinud, Koogu (1685) peahoone hävinud. Aastatel 1782–1795 rajatud Unukse mõis sai 1874. aastal Vasta kõrvalmõisaks. Vasta mõisa viimaseks omanikuks 1895–1919. aastani oli Reinhold Emil Gustav von Winkler.

Hea võimalus on teada saada, mida mäletab meie viimasest mõisaperest Elise Rätsep (Liisi), kes oli 1939. aastal, kui Winklerid Saksamaale läksid, 15-aastane.

Liisi: „1919. aasta maareformi tulemusel riigistati mõisate maa ja see jagati soovijatele talumaadeks. Tekkisid asundustalud.

Asuniku supp on rasvadest selge,

sellest tema kausipesu on ka kerge.

Asuniku naine keedab oma katlas kopsu,

sellepärast tema ei maksa tulumaksu...

Winkleritel oli siin peale maade jagamist veel talujagu maad (u 27 tiinu) ja nad elasid mõisa südamikus edasi. Neil oli üks poeg Ben, kes õppis Saksamaal. Ben sõbrustas kodus olles karjuse tütre Josephine Kurmeliga. Josephine oli ilus tüdruk, Rassak Leontine sai temaga hästi läbi. Noorhärra abiellus siiski Tallinnast pärit Mariannega, kes oli ka nägus neiu. Marianne armastas ratsutada,  kroomnahast säärikud paljaste jalgade otsas, puuvillasest puhvvarrukatega ja keskelt kroogitud kleit seljas – nii ta sõitis.

 Poeg Ben oli pikk ja kõhn noormees, vanahärra aga lühem ja jässakam. Piip oli tal alati põses. Meestel olid tavaliselt kaabulotid peas. Nende riided olid teistsugused kui kohalikel meestel – pikk pintsak kalifeepükste peal. Proua kandis kübarat ja pikka hallikat värvi mantlit. Mõisarahva käitumine ja olek oli sakslikum, peenem, kuid ma ei mäleta, et nad oleksid ülbed olnud. Ajasid omi asju sõbralikult.

Ben käis vahetevahel üksi jahil, püss õlal.  Kuna mõisamaad olid võõrandatud, tuli uutelt omanikelt küttimiseks luba küsida. Meie perega olid tal naabrisuhted (mõis oli umbes 1 km kaugusel) ja ta käis pudeliga renti maksmas. Siis praeti kõrvaseks pekiga mune, isa ja Ben rääkisid tundide viisi mõnusat juttu ja arutasid maailmaasju. Enamasti küttis ta meie maalt – Metstiigi talu maadelt – jäneseid.

Vana Winkler rentis oma talumaale lisaks riigilt maad. Omakorda rentis ta välja oma endiseid maid, mis ei olnud veel uut omanikku saanud.  Rendimaa ulatus Kotkade majapidamiseni. Kui ta jalutades sinnamaani jõudis, astus ta alati pereuksest sisse juttu puhuma. Seal pakuti ka kiislit, mida Reinhold heal meelel sõi.

Vanahärra kutsus minu naabri Rätsepa Pouline enda juurde tööle. Pouli ütles: „Mina härrale oma leivaga tööd tegema ei hakka, lähen taluperesse, kus saan kolm korda päevas süüa."

Härra võttis piibu suust, mõtles minuti ja ütles: „Tule ikka, ma teen korralduse." Pouli läkski ja oli ainus tööline, kellele süüa anti. Moonakad sõid alati oma leiba.

Pouli oli tragi ja tore inimene. Kui ta haigeks jäi, viis mõisaproua talle aspiriini ja õpetas veel, kui palju seda sisse võtta. Julge oli ta ka. 1941 a. augustis, kui Nigula kirik põles ja mürsud lendasid, varjasid külainimesed end keldrites ja paeaukudes. Juba varakult peale kära vaibumist käis Pouli mööda küla, kergitas aukude katteid ja hüüdis: „Mida te veel siin passite, sakslased on kohal!"

Kirikus käisid Winklerid Rakveres, kuna proua olevat sealse Paguhärra tütar. Kui Pagusoo mõisas töökäsi vaja oli, pandi Vastal kaks hobust plaanvankri ette ja moonakad läksid sinna nii kauaks, kui vaja."

Siinkohal peab seletuseks ütlema Rakvere ajaloolase Odette Kirsi sõnadega: "Pagusoos endas mõisa ei olnud. Kui Eesti Valitsus langetas 23.03.1920 otsuse liita Rakvere linnaga Kukeküla, Roodevälja alev, Palvemajamäe ja Tammiku, siis umbes samal ajal nimetati Roodevälja alev Pagusoo linnajaoks. Roodevälja poolmõis eraldati Sõmerust 1863. aastal ja kuulus Tiesenhausenitele."

Kas siis mindi siit Roodevälja mõisa?

Liisi meenutab: „Vasta mõisas elasid veel perekond Siiderid ja majateenija Salme. Mõisahoonete seas oli töölistemaja, nn „titevabrik", kus elasid paljulapselised pered ja siit nimigi. Vare on praegugi püsti. Metsa sees oli vähemalt üks moonakatemaja, mis on hävinud.

Mõisa tuuleveski juures asus möldri elamu. Üks mölder oli Reu, kes eestistas end Raagmetsaks. Viimane veskimees oli Nau ja tema võttis Niine nime. Tuulik lõpetas oma tegevuse 1930. aastate keskel.

Nau läks Unukse vesiveskisse, möldri majja asusid moonakad. Enam seda elamut ei ole.

1939. aastal lahkusid Winklerid Saksamaale. Enne müüsid omi asju, osa kraami võeti kaasa. Minu isa ostis kaks tooli. Peale nende minekut jäid veel Siiderid mõisa, kuid juba järgmisel, 1940. aastal tulid lapsed Iila-Kundasse viiva tee ääres asuvast koolist (töötas 1867. aastast) siia ja tööd alustas Vasta mõisakool."

"Winklerite järeltulijad käisid peale 2000. aastat Vastal. Nende hinged võisid rahule jääda, sest mõis on heades kätes ja korras," nentis Tiina Rikkolas. 

Tiina Rikkolas lisab: „Minu vanavanaema Mäe Mahta oli Vasta mõisas teenija ja tema jutust mäletan, et Winkleritel oli ka tütar olnud, kes suri noorelt tiisikusse. Tuberkuloosi. Proua oli olnud tore inimene, vana Winkler mitte nii väga."

Internetist leoab, et 1917. aasta lõpul tahtsid venelased Winkleri ja Viru-Nigula kirikuõpetaja Max Krause Siberisse saata. Krause oli siin õpetajaks aastail 1903–1919. Mehed olid liiga saksameelsed. Winkler saadetigi asumisele, Krause jäeti rahva palvel koju, et korralik mees jne. R. Winkler tuli tagasi õige pea, kui Vene-Saksa rahuleping sõlmiti 03. märtsil 1918. Tal olnud sel ajal ka kena väike maja kiriku lähedal, mida enam ei mäletata ja selle olemasolu ei usuta.

Tänuväärt mälestused ja meenutused pani kokku Heili Tarjan. 

Suur tänu Eliisele.