Ajalugu

Viru-Nigula Valla ajalugu

Alates 01.01.2018 kuulub Viru-Nigula valda Kunda linn, Aseri alevik ja Viru-Nigula alevik
 
Viru-Nigula vald paikneb endiste Mahu, Kunda-Malla, Aseri  ja osaliselt Haljala valla aladel. Mahu (Maum, Maholm) on  muinaskihelkonna vana nimetus, mis oli käibel ka kirikukihelkonna ajal, kuni asendus Viru-Nigulaga. Ajalooline Mahu rand ulatub Toolselt Aserini. Aastasadu on siin tegeldud rannakaubandusega. Mahu ja Lontova sadam on olnud nn sõbrakaubanduse keskused. Tänapäeval mõistame Mahu nime all sadama ümbrust.
Kunda Lammasmägi, Eesti vanemaid asulapaiku, paikneb Kundast 4 km lõunas. Paar viimast jääaega oli Lammasmägi saar järves, vee alanedes küngas soisel tasandikul. Kaevamistel on leitud Lammasmäe piirkonnast luu- ja kiviesemeid, loomaluid, tuleasemeid. Viru-Nigula kandi inimeste elust kaugemas minevikus jutustavad siin rohked arheoloogia- ja arhitektuurimälestised. Kokku on kultuurimälestisi 324.
 
KUNDA LINN
 
Kunda linn paikneb Lääne-Virumaa kirdeosas. Kunda on tänapäeval edukas tööstus- ning sadamalinn. Kunda on kui sümbioos tööstuspärandist ning metsikust loodusest.
Praeguse Kunda linna territooriumil pole olnud samanimelist asulat. Oli Kolga mets, Lähtaaluse soo, rannaküla Maak (ka Maakerand), poolmõis Blücher, hilisem Lontova, Lähta moonaküla. Nimetuse Kunda on andnud asulale sadam ja vabrik.
Kohanimi Kunda on esmakordselt kirjas Taani hindamisraamatus küla nimena, hiljem on teada sellenimeline vasalli elupaik. 1443. aastast on esimesed kirjalikud teated Kunda mõisast. Kunda küla asub praegu mõisast kirdes
Kunda ehk Sämi jõgi sai oma praeguse vägevuse XVIII sajandil. Kunda jõe suudme lähedale ehitas Kunda parun Schwengelm  1805. aastal sadama Port-Kunda. 1870. aastal asutas Kunda mõisa omanik John Carl Girard de Soucanton Kunda jõe kõrgele kaldale tsemendivabriku, mis sai nimeks Port-Kunda. Vabriku juurde tekkinud asula sai nimeks Kunda.
 
ASERI alev
 
Aseri lähim minevik ja tänapäev on seotud siinse maapõue rikkusega. Miljoneid aastaid tagasi tekkinud ja maapõues lasundunud lubjakivi ja kambriumi sinisavi on varandus, millele suuresti tugineb ehitusmaterjalide tootmine.
 
Soome lahe Viru rannikul, Aseri kohal leidub maapõues rikkalikult nii lubjakivi kui ka savi. Aseris on tegutsenud ehitusmaterjalide tööstus juba sada aastat.
 
Kaugemas minevikus oli Aseri ümbrus metsane ja soostunud maa-ala. 
Mere rand Aseri kohal on vähe liigestunud, lainetest uhutud kruusavallidega ning liivaranda leidub vähe.
Uute maade kasutuselevõtmisega ja mõisate asutamisega, laienes küla asustus. Põllunduseks sobivatele metsaaladele tekkisid uued külad. Ürikutes on Aseri küla esmakordselt mainitud 1534.a. (kuulus Kalvi mõisale) ja Aseri mõisa 1367.a, Kalvi küla 1453.a, Kalvi keskaegset vasallilinnust 1485.a
Aseri savitööstuse praeguses asukohas paiknenud Meriküla mainitakse ajalooallikais esmakordselt 1433.a
 
Hilisemas arengukäigus on Meriküla jagunenud kaheks külapooleks. Neid lahutas merre suubuv oja, idapoolset külaosa kutsuti Kukuruse külaks ja läänepoolset Merikülaks.
 
20. saj. algul algas tööstuse sissetung Merikülasse. Tõuke selleks andis üldine tööstuse areng ja siinsed head toormaterjali varud. Alguse sai Aseri Tsemendivabriku ehitamine aastail 1899-1905. Vabriku rajamise üheks algatajaks oli selle-aegne Aseri ja Koogu mõisa omanik, maanõunik Hermann Otto Schilling. Esimese toodangu andis Aseri Tsemendivabrik 1902.a.
 
Aseri tööstus ja asula on saanud oma nime lähedal paiknevast Aseri mõisast.